Monday, July 31, 2006
The last
Tegelikult pole mul kuupäeva 18.07 kohta märkmikus sõnagi, sest mu tubli staaripastakas sai tühjaks eelmisel õhtul. Aga no pole hullu, eks tol peäval polnud muud kui pikk-pikk tagasitee koju.
Hommikul pidi 5.30 üles saama, et tund hiljem hommikusöögile jõuda. Edasine hommikupoolik kujunes bussis vaikseks - vaikus enne tormi - kõik magasid.
Pärastlõuna aga oli meeletu. Selle nimi on vist üleväsimus, mis paneb pea terve bussitäie rahvast laulma "mis te teete, mis te teete, esiosa/tagaosa rahvas" ja selles vaimus edasi. Neid tsitaadijuppe võibki üles lugema jääda. Eredaim neist siiski: (väga ilmekal toonil) "Ma tegin nalja!" - "Ma panen selle nalja kõrvataha!" Lauluvoor esiosa ja tagaosa rahvaste vahel lõppes ühelt poolt aplausiga ning tagaosa rahva poolt sõnadega "kõrvavärdjad". Sõbralik lõpp, nagu keegi suutis nutikalt eestpoolt lausuda. Sõbralik? No kuidas kellelegi, naru jagus jälle tundideks.
Piiripunktid lendasid nagu lendasid mööda. Kedagi väga vist ei huvitanud, mis või kes sinna Eesti poole sõidab. Gethe lahkus lubadusega minuga mitte iial enam bussis koos istuda (või siis seljataga) või üleüldse ühes bussis koos reisida. Niipalju tulevikku, et Kelly pulma sõites said meist lausa naabrid.
Ma pole kindel, kas nooremapoolsemad koolinagad suudaks veel rohkem lärmi tekitada kui meie. Kõik, mis häälest veel järgi jäänud oli, tuli ära karjuda. Rõhk sõnal karjuda. Mis siis veel...Dieet oli vapustav - enne võileivapeatust paar kummikommi, üks Marianne komm ning pisike küpsis. Cocat vist ka natuke.
Oi ma üldse ei oska kokkuvõtteid teha. Err...Tore oli. Päris ausalt kohe. Igal reisil on neid negatiivsemaid momente, aga need on hetked, mis ei jääe meelde. Igatahes ei tohiks. Ja imelik on see, et rohkem oskan ma hetkel meenutada jalgpallivaatamist Poolas, õhtust Veneetsia sildadaületamist, laevasõitu, Firenze õhtupoolikut ja Starbucksi kui Colosseumi või midagi taolist suurt ja vägevat.
Nüüd ma enam ei imesta Chrisi sõnade üle: "My heart belongs to Italy." Üks osa minu omast jäi ka sinna. Õnneks. Sest siis saab seda tagasi otsima minna.
Hommikul pidi 5.30 üles saama, et tund hiljem hommikusöögile jõuda. Edasine hommikupoolik kujunes bussis vaikseks - vaikus enne tormi - kõik magasid.
Pärastlõuna aga oli meeletu. Selle nimi on vist üleväsimus, mis paneb pea terve bussitäie rahvast laulma "mis te teete, mis te teete, esiosa/tagaosa rahvas" ja selles vaimus edasi. Neid tsitaadijuppe võibki üles lugema jääda. Eredaim neist siiski: (väga ilmekal toonil) "Ma tegin nalja!" - "Ma panen selle nalja kõrvataha!" Lauluvoor esiosa ja tagaosa rahvaste vahel lõppes ühelt poolt aplausiga ning tagaosa rahva poolt sõnadega "kõrvavärdjad". Sõbralik lõpp, nagu keegi suutis nutikalt eestpoolt lausuda. Sõbralik? No kuidas kellelegi, naru jagus jälle tundideks.
Piiripunktid lendasid nagu lendasid mööda. Kedagi väga vist ei huvitanud, mis või kes sinna Eesti poole sõidab. Gethe lahkus lubadusega minuga mitte iial enam bussis koos istuda (või siis seljataga) või üleüldse ühes bussis koos reisida. Niipalju tulevikku, et Kelly pulma sõites said meist lausa naabrid.
Ma pole kindel, kas nooremapoolsemad koolinagad suudaks veel rohkem lärmi tekitada kui meie. Kõik, mis häälest veel järgi jäänud oli, tuli ära karjuda. Rõhk sõnal karjuda. Mis siis veel...Dieet oli vapustav - enne võileivapeatust paar kummikommi, üks Marianne komm ning pisike küpsis. Cocat vist ka natuke.
Oi ma üldse ei oska kokkuvõtteid teha. Err...Tore oli. Päris ausalt kohe. Igal reisil on neid negatiivsemaid momente, aga need on hetked, mis ei jääe meelde. Igatahes ei tohiks. Ja imelik on see, et rohkem oskan ma hetkel meenutada jalgpallivaatamist Poolas, õhtust Veneetsia sildadaületamist, laevasõitu, Firenze õhtupoolikut ja Starbucksi kui Colosseumi või midagi taolist suurt ja vägevat.
Nüüd ma enam ei imesta Chrisi sõnade üle: "My heart belongs to Italy." Üks osa minu omast jäi ka sinna. Õnneks. Sest siis saab seda tagasi otsima minna.
Disclaimer: Peaasjalikult suvaline mull Poolast, eriti just siis hotellist ja meie seiklusrikka merereisi nelja osalise viimasest õhtust kaugel kaugel võõral maal. Põhimõtteliselt mõttetu. Aga ma ikkagi ei suuda unustada, kuidas ma öösel arvasin, et ma näen unes, kuidas raadiost "Miss Murder" mängib. Tegelikult olin täitsa ärkvel, kell oli 2.41 ja raadio polnud vait jäänud, nagu ta oleks pidanud. Väga lahe.
17.07
Viimasel ööl bussis oli külm. Mää, miks ma tekki kaasa ei võtnud??? Totakas. Varbad on siiamaani külmad nagu talvel. Pähhid Poola mustad ööd. No vähemalt me tegime õhtul bensukamehele ära ja käisime invade WC-s 2-3 kaupa jalgu pesemas. Nänää.
Hotel Portose tuba, rõduuks lahti, veinipudel laual, Gethe seda avamas, raadios Gunds'n'Roses. Fuck yeah! Raadiost tuli enne veel Placebo ja hetkel Linkin Park. What the...wow.
NO EI OLE OLEMAS - raadiost tuleb "BITTERSWEET"! Wtf ja enne veel G'n'R, Placebo, Mew, AFI. Omg. I LOVE this rock-radio. Ma tahan Soome...
Merlot on Coca Colaga pääääris hea. KOlme peale juues jääb pähe ka, kui alla on söödud üks võileib ja siis kuulata Kaid õiendamas mõnedega nii, et hullemat pole olnudki. Nõme oli. Aga toas hakkas lõbus. Oh yeah. Ma jään kohe magama, vein mõnusalt peas tiirlemas, motikad all tänaval põristamas, raadios hea musa. Kõrvalhotellis Atos joovad ka mingid inimesed. Me oleme Portoses. Kui ma püsti tõusen, hakkan ringi kakerdama ka...
5.30 vaja üles tõusta - bää. Damn, Poolas võib lahe ka olla. Yes yes. Me viimne õhtu välismaal - laualinal on veiniplekid ja Gethe viskas mind kahe vähikommiga just. Toredus.
17.07
Viimasel ööl bussis oli külm. Mää, miks ma tekki kaasa ei võtnud??? Totakas. Varbad on siiamaani külmad nagu talvel. Pähhid Poola mustad ööd. No vähemalt me tegime õhtul bensukamehele ära ja käisime invade WC-s 2-3 kaupa jalgu pesemas. Nänää.
Hotel Portose tuba, rõduuks lahti, veinipudel laual, Gethe seda avamas, raadios Gunds'n'Roses. Fuck yeah! Raadiost tuli enne veel Placebo ja hetkel Linkin Park. What the...wow.
NO EI OLE OLEMAS - raadiost tuleb "BITTERSWEET"! Wtf ja enne veel G'n'R, Placebo, Mew, AFI. Omg. I LOVE this rock-radio. Ma tahan Soome...
Merlot on Coca Colaga pääääris hea. KOlme peale juues jääb pähe ka, kui alla on söödud üks võileib ja siis kuulata Kaid õiendamas mõnedega nii, et hullemat pole olnudki. Nõme oli. Aga toas hakkas lõbus. Oh yeah. Ma jään kohe magama, vein mõnusalt peas tiirlemas, motikad all tänaval põristamas, raadios hea musa. Kõrvalhotellis Atos joovad ka mingid inimesed. Me oleme Portoses. Kui ma püsti tõusen, hakkan ringi kakerdama ka...
5.30 vaja üles tõusta - bää. Damn, Poolas võib lahe ka olla. Yes yes. Me viimne õhtu välismaal - laualinal on veiniplekid ja Gethe viskas mind kahe vähikommiga just. Toredus.
16.07
Mmm. Viini Starbucksi teine korrus, tänavapoolse akna diivan ja kookose frappucchino. Taustakse viiulimuusika. Oi kui mõnus on jällegi olla. "Nüüd tekib küll tunne, et oled Viinis," ütles Merli just. Ja ongi nii. Mis siis, et toidupoed on kinni, jäätis ja külm kohv teevad tasa - ja kuhjaga. Pluss kõik muu - kirikud, platsikesed.
Gretheni 200-aastasele viiulile astus õpetaja peale ja arvas, et õpetaja on ohhoo. Üldiselt mõnus istumine.
Hoopis teine asi kui võrrelda hommikuse bussijaamas võileibade söömisega.
"See on elu." Merli lausa pillad pärleid.
Aga muidu on supermarketid Viinis pühapäeviti kinni. Lahti on vaid tubaka-, suveniiri- ja šokolaadipoed, jäätise- ja pitsaputkad ning kohvikud. Ja metroo on ka tore, aga ma siiski igatsen Helsinki oranže pinke.
Mmm. Viini Starbucksi teine korrus, tänavapoolse akna diivan ja kookose frappucchino. Taustakse viiulimuusika. Oi kui mõnus on jällegi olla. "Nüüd tekib küll tunne, et oled Viinis," ütles Merli just. Ja ongi nii. Mis siis, et toidupoed on kinni, jäätis ja külm kohv teevad tasa - ja kuhjaga. Pluss kõik muu - kirikud, platsikesed.
Gretheni 200-aastasele viiulile astus õpetaja peale ja arvas, et õpetaja on ohhoo. Üldiselt mõnus istumine.
Hoopis teine asi kui võrrelda hommikuse bussijaamas võileibade söömisega.
"See on elu." Merli lausa pillad pärleid.
Aga muidu on supermarketid Viinis pühapäeviti kinni. Lahti on vaid tubaka-, suveniiri- ja šokolaadipoed, jäätise- ja pitsaputkad ning kohvikud. Ja metroo on ka tore, aga ma siiski igatsen Helsinki oranže pinke.
Disclamier: Firenze oli oma 8 tunni vaba ajaga, milelst poole ulatus hilisõhtusse, mingil põhjusel liiga emotsioone tekitav. Veidral kombel mõjus see linn lühikese ajaga ja mittekiirustamisega vist natuke rohkem kui Rooma. Igatahes soe on seal igas mõttes.
15.07 (Paljon onnea, Nakki ja Jasper! Darin - congratulazione!)
Lordi Haapsalus, meie...Itaalias.
Kirikukellad just lõpetasid mängimise, tuttav meloodiaoli, aga mis, täpselt ei tea. Jube uni on ikka veel. Aga mis teha, varsti peab minema viimast croissanti sööma ja siis - ciao Roma!
Rooma on linn armsate väikeste majade, lilledega rõdude, aknaluukide ja palmidega tagahoovis. Roomas on tänavad natuke räpased, liiklus natuke liiga tihe, päike natuke liiga kõrvetav ja inimesi väga palju rohkem kui kuskil mujal, kus ma käinud olen. Roomas on ülipalju jäätise- ja pitsakohvikuid. Rooma on linn, kus inimesed on viisakad ja lahked, rääkimata lõbususest, mõne jaoks ehk kohati natuke liiga familiaarsed. Roomas on kitsad tänavad, kus majade seinad on kaetud graffiiga ning kus välikohvikud pisikeste ruudukujuliste laudadega mõjuvad veidralt filmilikult. Aga lõpuks on Rooma ikkagi koht, kuhu minna uuesti, sest korraga ei mahu kõik see pähe.
Benvenuti in Firenze! Ma armastan seda linna, eriti praegu, istudes tänavaäärel ja vaadates Chaplini-sarnast vilistavat klouni, kes suutis nii Merli kui Gethe rahva hulgast platsile tirida. Natuke nilbe võib-olla, aga vähe. Natuke lapsi hirmutav, aga mis siis sellest. Kohutavalt hea on olla. Enne just ostsin tänavakunstnikult tohutult armsa plakati. Andekus otse tänavalt. Ka tore õhtunsöök tänavakohvikus oli armas. Ei, ma ei taha ära minna, mitte veel. Tänavakunstnikku vaadates oli korraks tunne, nagu tahaks väheke nutta. OKEI - kloun-Chaplin valju vilega on nilbe :D
Viimased sõnad Itaaliast. Mmh...pisar jooksis mööda põske alla. Damn, poisid, ärge mängige nii kurbi lugusid. Aitäh. Kitarr ja kaks poissi keset öist sooja Firenze silda. Liiga hea ja samas kurb.
15.07 (Paljon onnea, Nakki ja Jasper! Darin - congratulazione!)
Lordi Haapsalus, meie...Itaalias.
Kirikukellad just lõpetasid mängimise, tuttav meloodiaoli, aga mis, täpselt ei tea. Jube uni on ikka veel. Aga mis teha, varsti peab minema viimast croissanti sööma ja siis - ciao Roma!
Rooma on linn armsate väikeste majade, lilledega rõdude, aknaluukide ja palmidega tagahoovis. Roomas on tänavad natuke räpased, liiklus natuke liiga tihe, päike natuke liiga kõrvetav ja inimesi väga palju rohkem kui kuskil mujal, kus ma käinud olen. Roomas on ülipalju jäätise- ja pitsakohvikuid. Rooma on linn, kus inimesed on viisakad ja lahked, rääkimata lõbususest, mõne jaoks ehk kohati natuke liiga familiaarsed. Roomas on kitsad tänavad, kus majade seinad on kaetud graffiiga ning kus välikohvikud pisikeste ruudukujuliste laudadega mõjuvad veidralt filmilikult. Aga lõpuks on Rooma ikkagi koht, kuhu minna uuesti, sest korraga ei mahu kõik see pähe.
Benvenuti in Firenze! Ma armastan seda linna, eriti praegu, istudes tänavaäärel ja vaadates Chaplini-sarnast vilistavat klouni, kes suutis nii Merli kui Gethe rahva hulgast platsile tirida. Natuke nilbe võib-olla, aga vähe. Natuke lapsi hirmutav, aga mis siis sellest. Kohutavalt hea on olla. Enne just ostsin tänavakunstnikult tohutult armsa plakati. Andekus otse tänavalt. Ka tore õhtunsöök tänavakohvikus oli armas. Ei, ma ei taha ära minna, mitte veel. Tänavakunstnikku vaadates oli korraks tunne, nagu tahaks väheke nutta. OKEI - kloun-Chaplin valju vilega on nilbe :D
Viimased sõnad Itaaliast. Mmh...pisar jooksis mööda põske alla. Damn, poisid, ärge mängige nii kurbi lugusid. Aitäh. Kitarr ja kaks poissi keset öist sooja Firenze silda. Liiga hea ja samas kurb.
Disclaimer: Viimne päev Roomas, poolenisti vaba peav Roomas. Kohalikest suurtest vaatamisväärsustest on vähe juttu, õnneks või kahjuks, muud loba leidub nagu ikka. esialgne teine õhtune külastus kesklinna jäi ära, sest - obisouly - me olime liiga poolsurnud selliseks matkaks. Aga see-eest...haha, nalja sai ikka.
14.07
Praegu istume Pantheoni ees trepil ja puhkame - jalad tulitavad all, kõht pitsat ja Cocat täis ja varsti on jäätise aeg.
Hommikul võtsime ette matka Colosseumi poole, käies ära ka Circus Maximuse juures. VIimane nägi Heli sõnul välja kui pommiauk - kõrbenud muruga piklik madalam ala, kus kunagi peeti hobuste võiduajamisi. Colosseum on muidugi hoopis teine ooper (ma ei mõtle seal toimuvat ooperifestivali). See oli...hmm...ma ei tea. Gethe: "Vana." Vana jah, teate ise kui vana, aga temas on veel midagi peale "vana". Poleks nii väsinud, oleks rohkem süvenenud. Aga vanade sõprade Homerose, Aischylose, Epikurose jne büstid ja kujud nägime ära. Pärast teatrit võtsime ette jalgsimatka Trevi purskkaevude juurde. Aega läks. aga asja sai.
Ja nüüd olemegi siin. Naljakas, et Roomas on kõik kirikud, purskkaevud tavaliste majade vahel. Pole ühtset linnaosa, kus kõik asjad koos on. Kõik on erladi, aga mitte väga kaugel üksteisest. Aga jah, kitsaid poekeste ja välikohvikutega pikitud tänavaid mööda jalutades, põigeldes rollerite ja autode eest, võid end üks hekt leida seismas kättpidi purskkaevus, selja taga pooleldi peidetud kiriks, seest kullatud laega.
Oih, inimõigusi rikutakse - salaja tehakse üksteisest pilte. Okou...Ahsoo - pitsakohviku onu oli tore - kiusas küll sutsu, aga naljaga. Siin on ses mõttes väga toredad, viisakad lõbusad, veidi ulakad mehed. Pitsaonu näiteks kallas Gethele vett pähe.
Enne hotelliminekut ostsime kaasa mõnusalt suure arbuusi õhtuks. Õhtusöögi ajal saime kolmandat päeva järjest makarone - seekord kalakastmes -, aga liha ja kartul olid asendatud värske lehtsalati ja kalmaarirõngastega.
Arbuusisöömine kujunes meeletult naljakaks, kuus inimest lihtsalt olid naerukrampides - küll endi naljade pärast, küll Elerini tšaka-tšaka-boom-boom tantsu pärast ja mida kõike veel. Nii pole ammu anerda saanud. No umbes poolteist päeva.
14.07
Praegu istume Pantheoni ees trepil ja puhkame - jalad tulitavad all, kõht pitsat ja Cocat täis ja varsti on jäätise aeg.
Hommikul võtsime ette matka Colosseumi poole, käies ära ka Circus Maximuse juures. VIimane nägi Heli sõnul välja kui pommiauk - kõrbenud muruga piklik madalam ala, kus kunagi peeti hobuste võiduajamisi. Colosseum on muidugi hoopis teine ooper (ma ei mõtle seal toimuvat ooperifestivali). See oli...hmm...ma ei tea. Gethe: "Vana." Vana jah, teate ise kui vana, aga temas on veel midagi peale "vana". Poleks nii väsinud, oleks rohkem süvenenud. Aga vanade sõprade Homerose, Aischylose, Epikurose jne büstid ja kujud nägime ära. Pärast teatrit võtsime ette jalgsimatka Trevi purskkaevude juurde. Aega läks. aga asja sai.
Ja nüüd olemegi siin. Naljakas, et Roomas on kõik kirikud, purskkaevud tavaliste majade vahel. Pole ühtset linnaosa, kus kõik asjad koos on. Kõik on erladi, aga mitte väga kaugel üksteisest. Aga jah, kitsaid poekeste ja välikohvikutega pikitud tänavaid mööda jalutades, põigeldes rollerite ja autode eest, võid end üks hekt leida seismas kättpidi purskkaevus, selja taga pooleldi peidetud kiriks, seest kullatud laega.
Oih, inimõigusi rikutakse - salaja tehakse üksteisest pilte. Okou...Ahsoo - pitsakohviku onu oli tore - kiusas küll sutsu, aga naljaga. Siin on ses mõttes väga toredad, viisakad lõbusad, veidi ulakad mehed. Pitsaonu näiteks kallas Gethele vett pähe.
Enne hotelliminekut ostsime kaasa mõnusalt suure arbuusi õhtuks. Õhtusöögi ajal saime kolmandat päeva järjest makarone - seekord kalakastmes -, aga liha ja kartul olid asendatud värske lehtsalati ja kalmaarirõngastega.
Arbuusisöömine kujunes meeletult naljakaks, kuus inimest lihtsalt olid naerukrampides - küll endi naljade pärast, küll Elerini tšaka-tšaka-boom-boom tantsu pärast ja mida kõike veel. Nii pole ammu anerda saanud. No umbes poolteist päeva.
Concerto Grosso
Disclaimer: Lühidalt teisest päevast Roomas. Päevast, mille jooksul sai end korduvalt läbi higistatud, ülivägakaua järjekorras oodata, lakke vahtida, meeletult, sajaprotsendiliselt ja kartusttekitavalt seaks vihastada, kõõksumiseni naerda ning hingest laulda. Pluss, nüüd ma tean ühe kena väikese riidepoe asukohta Roomas. Shall we go? Ja peäva lõpuks aknast välja vahtida, natuke kohalikega suhelda ja mõelda, et...et...Muuseas, järgmine kord ma üritan mõttekamaid asju kirja panna ja neid mitte lihtlausetes.
13.07
Hommikul tegime ringkäigu linna - Vatikani muuseum, Pantheon. Muuseum oli muidugi vägev - tore oli ära tunda teatud seintele maalitud pilte. Muidugi oli jube kiire ja me jäime Merliga natuke grupist maha. Aga "Ateena kooli" nägime ära. Muidu vaatad raamatust pilti, et oh, kena. Aga ise seda meetri kauguselt näha on hoopis teine asi - see ongi olemas. Nagu on olemas Sixtuse kabeli kullatud laemaalingud. Äratundmisrõõm oli tohutu. Aga kui aega pole, jääb seegi rõõm lühiajaliseks.
St Eustachio kirikusse marssisime, kleidid käevangus, päris pika maa. Kirik polnud suur, aga samas ei imesta, miks seda peetakse üheks Rooma kauneimaks. Selline armas ja väike ja tohutult hea akustikaga. Kahjuks ei suutnud me viimast täiel määral ära kasutada esimeses proovis. See on kindlalt minu kõige hullem proov - orelit ei saanud kasutada, sündil polnud pedaali, koor oli väsinud, hääled jumal teab kus ja Kai vihane nagu tige herilane. Jube. Kai üritas mitte karjuda, meie mitte otsejoones lahkuda.
Õnneks oli vaheaeg piisavalt pikk. Toidupood päästis meid - Kairi nimelt tekitas oma blondi peaga poenoormehes puuviljaosas elevust ja nalja sai kui palju. "Bella!" Niijah. Oma õuna ja toorest nektariini närisin purskkaevu trepil. Ohsa püha Jupiter kui palju seal naerda sai. Meeletu. Ma lõpuks läksin teistest pilti tegema ja tagurpidi kõndides ei pannud tähele hobust seljataga. No kuni teised ei näidanud näpuga. Mina lollakas muidugi karjatasin ja hüppasin eemale - kõigil sealpol trepil istujatel kõht naerust kõveras. Üks meie ligiduses istuv dude saatis kena särava mitteirvitava naeratuse, aga seda siis, kui ma juba naerust kõõksuvat tomatit meenutasin. Cute. Tsirkust ja leiba!
Vähemalt teine proov läks rahumeelselt.
Kontserdi teise loo ajal ma tahtsin juba karjudes ära joosta - kingad tapsid mu niigi pööraselt valutavaid jalgu. Imekombel läks kontsert suurepäraselt. Ja me oskame juba väga paindlikult reageerida - ok, "For the Beauty" eelmäng. Ilus, kena. Laul hakkab. "All things..." mida värki? Vale laul!!! Marika oli järjekorra sassi ajanud ja me polnud eelmängu ajal märganudki, et on vale laul. Aga õiget asja hakkasime õnneks laulma. Kai sahmis paberitega, kui koor ilusit üks pea pool laulu ära laulis. Jehhuu! Publikule meeldis muidu "Lauliku lapsepõli", ja meile "Adiemus". Selle loo ajal jooksid üle selja peale higilaviini ja külmavärinad.
Kava venis lõpuks peaaegu 20 minutit pikemaks ja seega oli riietmusega eriti kiire.
Tulitavate jalgadega vaarusime läbi pimeda linna peale jäätisesöömispausi bussi poole.
Õhtul saime fuajees mõnusalt külma apelsinimahla ja sulanud vahvlitorti - palju õnne Helile! Meie kingitus talle oli kontsert ja mina oleks uhke olnud sellise kingituse üle. See oligi mu viimane suur kontsert Elisega. Veider mõeldagi.
Aga nüüd tuppa puhkama.
Meile lauldi peaaegu serenaadi. Kaks dude'i rolleriga peatusid tänaval ja kutsusid meid alla ja mis kõik veel. Itaalia 15-aastased kommionud, kes järeldavad, et kui sulle Totti või Beckham ei meeldi, oled potentsiaalne meestevihkaja. Ja muide - me oleme 12-aastased. "We are 12 years old, we come from Padakingdom and we like Tutti-Frutti." Nutella purgil on Pirlo! :P
13.07
Hommikul tegime ringkäigu linna - Vatikani muuseum, Pantheon. Muuseum oli muidugi vägev - tore oli ära tunda teatud seintele maalitud pilte. Muidugi oli jube kiire ja me jäime Merliga natuke grupist maha. Aga "Ateena kooli" nägime ära. Muidu vaatad raamatust pilti, et oh, kena. Aga ise seda meetri kauguselt näha on hoopis teine asi - see ongi olemas. Nagu on olemas Sixtuse kabeli kullatud laemaalingud. Äratundmisrõõm oli tohutu. Aga kui aega pole, jääb seegi rõõm lühiajaliseks.
St Eustachio kirikusse marssisime, kleidid käevangus, päris pika maa. Kirik polnud suur, aga samas ei imesta, miks seda peetakse üheks Rooma kauneimaks. Selline armas ja väike ja tohutult hea akustikaga. Kahjuks ei suutnud me viimast täiel määral ära kasutada esimeses proovis. See on kindlalt minu kõige hullem proov - orelit ei saanud kasutada, sündil polnud pedaali, koor oli väsinud, hääled jumal teab kus ja Kai vihane nagu tige herilane. Jube. Kai üritas mitte karjuda, meie mitte otsejoones lahkuda.
Õnneks oli vaheaeg piisavalt pikk. Toidupood päästis meid - Kairi nimelt tekitas oma blondi peaga poenoormehes puuviljaosas elevust ja nalja sai kui palju. "Bella!" Niijah. Oma õuna ja toorest nektariini närisin purskkaevu trepil. Ohsa püha Jupiter kui palju seal naerda sai. Meeletu. Ma lõpuks läksin teistest pilti tegema ja tagurpidi kõndides ei pannud tähele hobust seljataga. No kuni teised ei näidanud näpuga. Mina lollakas muidugi karjatasin ja hüppasin eemale - kõigil sealpol trepil istujatel kõht naerust kõveras. Üks meie ligiduses istuv dude saatis kena särava mitteirvitava naeratuse, aga seda siis, kui ma juba naerust kõõksuvat tomatit meenutasin. Cute. Tsirkust ja leiba!
Vähemalt teine proov läks rahumeelselt.
Kontserdi teise loo ajal ma tahtsin juba karjudes ära joosta - kingad tapsid mu niigi pööraselt valutavaid jalgu. Imekombel läks kontsert suurepäraselt. Ja me oskame juba väga paindlikult reageerida - ok, "For the Beauty" eelmäng. Ilus, kena. Laul hakkab. "All things..." mida värki? Vale laul!!! Marika oli järjekorra sassi ajanud ja me polnud eelmängu ajal märganudki, et on vale laul. Aga õiget asja hakkasime õnneks laulma. Kai sahmis paberitega, kui koor ilusit üks pea pool laulu ära laulis. Jehhuu! Publikule meeldis muidu "Lauliku lapsepõli", ja meile "Adiemus". Selle loo ajal jooksid üle selja peale higilaviini ja külmavärinad.
Kava venis lõpuks peaaegu 20 minutit pikemaks ja seega oli riietmusega eriti kiire.
Tulitavate jalgadega vaarusime läbi pimeda linna peale jäätisesöömispausi bussi poole.
Õhtul saime fuajees mõnusalt külma apelsinimahla ja sulanud vahvlitorti - palju õnne Helile! Meie kingitus talle oli kontsert ja mina oleks uhke olnud sellise kingituse üle. See oligi mu viimane suur kontsert Elisega. Veider mõeldagi.
Aga nüüd tuppa puhkama.
Meile lauldi peaaegu serenaadi. Kaks dude'i rolleriga peatusid tänaval ja kutsusid meid alla ja mis kõik veel. Itaalia 15-aastased kommionud, kes järeldavad, et kui sulle Totti või Beckham ei meeldi, oled potentsiaalne meestevihkaja. Ja muide - me oleme 12-aastased. "We are 12 years old, we come from Padakingdom and we like Tutti-Frutti." Nutella purgil on Pirlo! :P
Disclaimer: Lühikesevõitu kirjeldus esimesest päevast Roomas. Oleks võinud rohkem kritseldada, kuid vist polnud ei aega ega indu ega mõtteid. Eriti vist jääb vajaka pilt õhtusest Igavesest Linnast.
12.07
Hommikul ei saanud kohe arugi, et linn, mille tänavaid mööda buss veeres, on Rooma. Aga varsti tekkis kahtlus küll, kuna seal sõitis tohutult palju rollereid ringi - armas.
Hotelli otsisime muidugi väga kaua, aga see-eest sai Rooma äärelinnapoolsemat elu näha. Kandilised vanad majad ilusate lilledest üleujutatud rõdude ja aknaluukidega.
Vatikani poole asusime teele ühistranspordiga. Mnjaa - palav oli, väga väga palav oli. Vatikan oli, muljetavaldav, vastupidiselt meie esinemisele. Ok, suht metsa läks üks laul, ei, väga metsapoole. Aga St Peetri basiilika oli...suur, võimas, midaiganes - ma ei suuda seletada. On olemas suuremaid katedraale, kõrgemaid torne ja kupleid, aga Vatikanis on hoopis teine tunne. Vaadates kreekakeelseid sõnu, lemaalinguid ja rohelistes rüüdes preestreid, jõudis lõpuks kohale, et igale inimesele ei anta sellist võimalust. Libedaid marmorpõrandaid mööda välja jalutades olime ise kleitides kui vaatamisväärsused. Klõps siit, välguke sealt.
Tagasi hotelli, kus ootas ees õhtusöök, ning siis uuesti linna - õhtusesse Roomasse. Bussiga nr 881 sõitsime linna välja ja järgnes parajalt kiires tempos jalutuskäik pikemate peatustega kahel väljakul - Piazza Navonal ja Pantheoni-esisel. Piazza navonaa on hilisõhtuti ilmselt rohkem rahvastatud kui päevasel ajal. Iga paari meetri järel müüdi midagi - kes joonistas portreid, kes müüs vilkuvaid helendavaid lendavaid lillekesi, kes kujukesi jne. Öine Pantheoni plats oli sama kena. Süüa templi trepil jäätist ja samal ajal vaadata, kui pisike inimene nende sammaste ja uste kõrval tundub - nagu sipelgas nukumajas.
12.07
Hommikul ei saanud kohe arugi, et linn, mille tänavaid mööda buss veeres, on Rooma. Aga varsti tekkis kahtlus küll, kuna seal sõitis tohutult palju rollereid ringi - armas.
Hotelli otsisime muidugi väga kaua, aga see-eest sai Rooma äärelinnapoolsemat elu näha. Kandilised vanad majad ilusate lilledest üleujutatud rõdude ja aknaluukidega.
Vatikani poole asusime teele ühistranspordiga. Mnjaa - palav oli, väga väga palav oli. Vatikan oli, muljetavaldav, vastupidiselt meie esinemisele. Ok, suht metsa läks üks laul, ei, väga metsapoole. Aga St Peetri basiilika oli...suur, võimas, midaiganes - ma ei suuda seletada. On olemas suuremaid katedraale, kõrgemaid torne ja kupleid, aga Vatikanis on hoopis teine tunne. Vaadates kreekakeelseid sõnu, lemaalinguid ja rohelistes rüüdes preestreid, jõudis lõpuks kohale, et igale inimesele ei anta sellist võimalust. Libedaid marmorpõrandaid mööda välja jalutades olime ise kleitides kui vaatamisväärsused. Klõps siit, välguke sealt.
Tagasi hotelli, kus ootas ees õhtusöök, ning siis uuesti linna - õhtusesse Roomasse. Bussiga nr 881 sõitsime linna välja ja järgnes parajalt kiires tempos jalutuskäik pikemate peatustega kahel väljakul - Piazza Navonal ja Pantheoni-esisel. Piazza navonaa on hilisõhtuti ilmselt rohkem rahvastatud kui päevasel ajal. Iga paari meetri järel müüdi midagi - kes joonistas portreid, kes müüs vilkuvaid helendavaid lendavaid lillekesi, kes kujukesi jne. Öine Pantheoni plats oli sama kena. Süüa templi trepil jäätist ja samal ajal vaadata, kui pisike inimene nende sammaste ja uste kõrval tundub - nagu sipelgas nukumajas.
päev 3
Disclaimer: Järjest imelikumaks läheb jutt ja stiil vist. Samas, ma ei suudakski vist palavas bussis väga palju mõttekat teksti ka kirja panna, nii et...Deal or leave *inglinägu*
11.07 (Paljon onnea, Jussi!)
Päev algas pooletunnise vesirattasõiduga Klagenfurti imeliselt sinise veega järvel (Wörther See), kus nii kaugele kui silm ulatub, paistavad mäed. Pole olemas vist paremat hommikut Kell saab 10 varsti ja vesi oli nii mõnusalt soe. Itaalia on seitsme mäe ja järve taga. Mmm...Üks eriti armas suur pruun koer hüppas just vette ja ujub nüüd kalda kõrval peremehele järgi.
Tsehhi päevalillepõllud on ammu seljataga, samuti jalgade kõlgutamine sinises järvevees, eesootab buss ja maantee ja Veneetsia. Viva Austria! Siia me tuleme tagasi.
Natuke tibi tunne austria mägede vahel silmapliiats meigikotist välja tõmmata. Aga vähemalt ma suutsin natuke pikkade küüntega Gretheni koti luku ära parandada.
Me sõidame mööda mäest, mille tipp on peaaegu pilvedes...Oh my...
Oh holy...kuradi ilusad mehed Itaalias - pikad mustad juuksed, mustad tanktopid, sõjaväepüksid (valgega) *hingetu, sõnatu* Ja mina - inetu pardipoeg. Aga mehed olid ilusad.
Hmm...kirikutes peavad olema kaetud õlad ja põlved ja sügav dekoltee ei tohi ka olla. Nagu mul oleks seda probleemi.
Üldse aru ei saa, mis toimub. Me seisame pikemat aega juba rekkate keskel, ühe sõiduauto 2 kutti ajasid terve bussi jalule vahepeal. Oi, me liigume.
16.04 - Kaua veel??!? Me saame nii ju ainult paar tundi Veneetsias olla. Hmmh. Aga enne valisime rekkatest mehi üksteisele - minu oma oli pruunide pikkade juustega. Ja raadiomakile tänu (vist), et ma sain teada, et keegi tibi on Dingo "Levoton tuhkimost" teinud eestikeelse coveri. Ökk.
Me vist eksisime ära...Seda ma vaatasin, et enne oli tee ääres nool paremale tekstiga Venezia, ja meie sõitsime otse...Oih.
Laevas Veneetsia poole - TUUL!
Siin linnas on akendel puust luugid, siin linnas peetakse siestat. Siin linnas on iga järgmine maja eelmisega sarnane, aga samas erinev. Siin linnas pole autosid, aga on trammid ja taksod. Siia linna peab tulema õhtul, et päevase kuumuse käes mitte minestada. See linn on Veneetsia. Me istume trammipeatuses suure hoone ainsal astmel ja puhkame veetrammisõidust. Siin on lämbe, veidi jahe ja rahulik. Kõrvalmajas on vist pidu - kõik lähevad sinna.
Nonii. Pärast puhkamist kimasime 1,5 tundi tagasi sadamasse lühikeste peatustega läbi õhtuse pimeda Veneetsia. Poekesed olid kinni, aga jäätisekohvik õnneks mitte - pistaatsiajäätis on nämma. Välikohvikud ja ka tavalised kohvikud armsates kitsates tänavates oleks justkui alustanud tööpäeva. Õhtul mööda tundmatuid kitsaid tänavaid end hingetuks kiirustada tasus selles mõttes ära, et linn oma ikka lämbe õhuga oli tohutult ilus nüüd juba laterna- ja tulesäras.
Majade tagant sadamas hakkas paistma punane kuu. Hmm...Sadamas ristisime rebased ära ning torkasime jalad (ilmselt väga) räpasesse vette. Natuke enne laeva saabumist sadamasse avastas Grethen mu seljatagant hispaanlased, üks neist eriti ilus blondi. Poisid tulid loomulikult laeva ka, jäid taha reelingu äärde seisma. Igatahes väga lõbus oli meil.
Juba mandril olles kuulsime, et kuskil käib pidu. Oo. Istusime mingi putakaesise ette - buss väljub alles kell 2 ja meie olime higised ja väsinud. Heli sebis meile loa (raha eest siis) kämpingus duši alla minemiseks ning edasiseks anti vaba aeg. Mm - okei!
Ah, ja jutt, et igas sadamas on üks eestlane, peab vist paika - ootamise ajal jalutasid mööda 3 eesti meest: "Oi, eestlased või? Tere-tere!"
Pärast pesu jõudsime peoplatsile. Selle jupikese jätan ma egoistlikult siia kirjutamata, see pole lihtsalt üldsegi põnev. Või, noh...Ei, ei ole. Kui kell sai 1.51 olime lobisenud kahe kalifornialasega, kahe austraallasega ning veel paari inimesega. Minu pikem jutukaaslane oli austraallane Matt (Skorpion, muuseas), tema kaasmaalane, ilusate pruunide lokkide ja huulerõngaga Jack lihtsalt jooksis igalpool ringi ja väitis, et tema on Antarktikast. Okei. Aga mis teha, peab minema. Good night!
11.07 (Paljon onnea, Jussi!)
Päev algas pooletunnise vesirattasõiduga Klagenfurti imeliselt sinise veega järvel (Wörther See), kus nii kaugele kui silm ulatub, paistavad mäed. Pole olemas vist paremat hommikut Kell saab 10 varsti ja vesi oli nii mõnusalt soe. Itaalia on seitsme mäe ja järve taga. Mmm...Üks eriti armas suur pruun koer hüppas just vette ja ujub nüüd kalda kõrval peremehele järgi.
Tsehhi päevalillepõllud on ammu seljataga, samuti jalgade kõlgutamine sinises järvevees, eesootab buss ja maantee ja Veneetsia. Viva Austria! Siia me tuleme tagasi.
Natuke tibi tunne austria mägede vahel silmapliiats meigikotist välja tõmmata. Aga vähemalt ma suutsin natuke pikkade küüntega Gretheni koti luku ära parandada.
Me sõidame mööda mäest, mille tipp on peaaegu pilvedes...Oh my...
Oh holy...kuradi ilusad mehed Itaalias - pikad mustad juuksed, mustad tanktopid, sõjaväepüksid (valgega) *hingetu, sõnatu* Ja mina - inetu pardipoeg. Aga mehed olid ilusad.
Hmm...kirikutes peavad olema kaetud õlad ja põlved ja sügav dekoltee ei tohi ka olla. Nagu mul oleks seda probleemi.
Üldse aru ei saa, mis toimub. Me seisame pikemat aega juba rekkate keskel, ühe sõiduauto 2 kutti ajasid terve bussi jalule vahepeal. Oi, me liigume.
16.04 - Kaua veel??!? Me saame nii ju ainult paar tundi Veneetsias olla. Hmmh. Aga enne valisime rekkatest mehi üksteisele - minu oma oli pruunide pikkade juustega. Ja raadiomakile tänu (vist), et ma sain teada, et keegi tibi on Dingo "Levoton tuhkimost" teinud eestikeelse coveri. Ökk.
Me vist eksisime ära...Seda ma vaatasin, et enne oli tee ääres nool paremale tekstiga Venezia, ja meie sõitsime otse...Oih.
Laevas Veneetsia poole - TUUL!
Siin linnas on akendel puust luugid, siin linnas peetakse siestat. Siin linnas on iga järgmine maja eelmisega sarnane, aga samas erinev. Siin linnas pole autosid, aga on trammid ja taksod. Siia linna peab tulema õhtul, et päevase kuumuse käes mitte minestada. See linn on Veneetsia. Me istume trammipeatuses suure hoone ainsal astmel ja puhkame veetrammisõidust. Siin on lämbe, veidi jahe ja rahulik. Kõrvalmajas on vist pidu - kõik lähevad sinna.
Nonii. Pärast puhkamist kimasime 1,5 tundi tagasi sadamasse lühikeste peatustega läbi õhtuse pimeda Veneetsia. Poekesed olid kinni, aga jäätisekohvik õnneks mitte - pistaatsiajäätis on nämma. Välikohvikud ja ka tavalised kohvikud armsates kitsates tänavates oleks justkui alustanud tööpäeva. Õhtul mööda tundmatuid kitsaid tänavaid end hingetuks kiirustada tasus selles mõttes ära, et linn oma ikka lämbe õhuga oli tohutult ilus nüüd juba laterna- ja tulesäras.
Majade tagant sadamas hakkas paistma punane kuu. Hmm...Sadamas ristisime rebased ära ning torkasime jalad (ilmselt väga) räpasesse vette. Natuke enne laeva saabumist sadamasse avastas Grethen mu seljatagant hispaanlased, üks neist eriti ilus blondi. Poisid tulid loomulikult laeva ka, jäid taha reelingu äärde seisma. Igatahes väga lõbus oli meil.
Juba mandril olles kuulsime, et kuskil käib pidu. Oo. Istusime mingi putakaesise ette - buss väljub alles kell 2 ja meie olime higised ja väsinud. Heli sebis meile loa (raha eest siis) kämpingus duši alla minemiseks ning edasiseks anti vaba aeg. Mm - okei!
Ah, ja jutt, et igas sadamas on üks eestlane, peab vist paika - ootamise ajal jalutasid mööda 3 eesti meest: "Oi, eestlased või? Tere-tere!"
Pärast pesu jõudsime peoplatsile. Selle jupikese jätan ma egoistlikult siia kirjutamata, see pole lihtsalt üldsegi põnev. Või, noh...Ei, ei ole. Kui kell sai 1.51 olime lobisenud kahe kalifornialasega, kahe austraallasega ning veel paari inimesega. Minu pikem jutukaaslane oli austraallane Matt (Skorpion, muuseas), tema kaasmaalane, ilusate pruunide lokkide ja huulerõngaga Jack lihtsalt jooksis igalpool ringi ja väitis, et tema on Antarktikast. Okei. Aga mis teha, peab minema. Good night!
Friday, July 28, 2006
Disclaimer: Seekordne postitus pole ilmselt nii naljakas, kui too eelmine, mis põhjustas Gethele vist naerukrampe. See on rohkem kirjeldav ja mõtisklev ja veidi igav vist. Ma märkasin isegi, et siin on jube palju mõttekordusi mägedest ja muust, kuid nii ta mul märkmikusse kirja pandud on. Kirjutamise ajal ma vist väga ei kontrollinud ega mõelnud kaks korda üle, mida ma täpselt üles märgin. Emotsioonide ajel, teate küll, on ratsionaalne mõtlemine kuskil kaugel tagaplaanil. Too italicus kirjutatud osa on selline, mida ma ei plaaninud üldse siia ümber kirjutada, kuid otsustasin ümber. See on mõttevälgatus, mis polnud algselt mõeldud teistele lugemiseks, nii et andke andeks, kui see väga imelik tundub. Ja vabandan võimalike kirjavigade pärast.
10.07
Buon giorno! Toas hea jahe, VH1 leidsime üles, kohe on hommikusöök ja siis teele Austria poole. Nelly Furtado võiks oma vana stiili poole tagasi pöörduda.
Itaalia keele tund: Jah – si, ei – no
palun – per favore, aitäh – grazie
tervist! – ciao!
buon giorno, buona sera, bueno notte!
palun vabandust – scusi
parla inglese?
ma ei saa aru – non capisco
come e’sta? – bene, grazie
quanto costa? – palju maksab?
Dove toilette?
Kuskil Tšehhis. Veidi aega tagasi oli pikem peatud motelli juuers. Mõnus oli istuda kõnniteeserval, päike selga kõrvetamas, ümberringi rekkad ja kaugel sinavad mäed. Ja sõitma hakates ma taipasin, et see on ka viimane. Viimane pikem koorireis. Ma ei taha vaadata kogu reisi läbi selle viimase-pilgu.
Grethen näitas just Johnny postrit. Ja meie „Helisev muusika” mängib bussi makis.
Ma ei tea, ma ei oska seda kirjutada...Lihtsalt hea on istuda bussis ja maanteel sõites vaadata, kuidas veidi eemal orus on kas värvilised põllulapid või väikesed nimetud külad oranžide katusetega majadega. N-ö reisimuljeid on raske kirjutada, sest seda, mida tahaks meeles pidada, ei oska kirjutada.
Hee, elevus bussis – kaks helikopterit lendasid üle lageda välja. „Terroristid!”
Ma mõtlen, et kui juba praegu on päris hea vaadata aknast põlde, siis mis saab Austrias mägedega või Veneetsias, Roomas? Juba ette tunduvad nad väga uhked. Nimigi üksi särab.
Ei, ehk on see just „esimene” pilk, mitte viimane. Nii väga tahaks mõne aega niisamuti ringi sõita, näha linnakesi orgudes, piiluda linnast läbi sõites poeakendest sisse ja lihtsalt niisama aknast välja vaadata.
Vihma hakkas sadama, buss seisab ja Veikko laulab „Edelweissi”. Ma ei teagi, kas üldse kuskil mujal saab parem olla kui siin Tšehhi maanteel Prahasse sissesõidul. Eiiiii, ärge tehke minust pilte!
Veel elevust, kui vesi bussi kõrval lendab. Aga mina lugesin samal hetkel sõnumeid, et Negative’ uus singel on super, kodukal uus kujundus ning homme kohtuvad nad Dave’iga. Mjäu.
Damn. See on vist kõrgeim mägi, mida ma näinud olen. Ja me pole isegi Itaalia piiri ligidal. Saaks vaid tee ääres vastu piiret nõjatuda ja võtta minut või kümme ja hingetuna neid vaadata. Vaade paremal – järjest kaugemale ulatuvad mäed, sügavas orus läbi suitsu väikesed valged majad. Taevas mägede kohal valgete rünkpilvedega. Sõnadesse ei saa seda panna ja piltidelt pole see sama, mis bussiaknast näha. Kui meeter eemal on kuristiku serv ja mäed, mille vahel udupilved. Ma pole kirjanik ega luuletaja, et oskaks kirjeldada vääriliselt, ega kunstnik, kes maaliks pildi. Metsadega kaetud mäetipud vaheldumas lagendikega, päike ja koduselt sinine taevas.
Bussis möödus meeletu ahhetamiste, oumaigaadide ja pilditegemiste laine. Nüüd jääb üle seda vaid...endasse imeda? Nautida?
Aga ma mõtlen ka, et kuidas oleks Norras. Fjordid, jõed, metsad...Aga trollidemaa peab ootama, sest Austria mägimaastik on meie, lageda maa elanikele midagi kirjeldamatut. Ma ei tea, mitu korda lausun mõttes sõnad „my heart belongs to you” (nagu praegu laulus). Sees kripeldab natuke. Ja see kõik on alles teise päeva varajane õhtupoolik.
(Millegipärast mõjub Chrisi hääl praegu nukralt. „Follow me to wonderland...” Oeh...see siin ümber on osake imedemaast. Või on need vaid külmad pimedate metsadega mäed, mis paistavad petlikult ilusana ning mille udupilved võluvad ja eksitavad üksikuid rändajaid hämarusse?) Omamoodi vastik ja nukker on siin nii istuda, aknast välja vaadata ja taibata, et kui nädala pärast kõik see läbi on, siis...polegi enam midagi? See tähendab, pärast seda reisi pole mul aimugi, mis saab. Sama tume teadmine kui too pikk tunnel enne.
Mida edasi, seda kõrgemad mäed, sügavamad orud ja seda ligemal on puuladvad. Õigemini me oleme paljudest puulatvadest kõrgemal. Kui hea, et mul otsest kõrgusekartust pole. Ok, vahel on ka meetri kõrgusel, aga praegu on liiga ilus väljas. „Vaata aknast välja!!!” Mõne aja pärast tundub see kindlasti kuidagi liiga sürr.
Paljusid imestab see, et ma kirjutan siin praegu reisikirjeldust. Oi tunnel...
Gethe imestab, kuidas küll austrialased tekki tekikotti panevad. Hmm...Hostel on vägev – eestuba lauaga, WC, duširuum + kolme nariga magamistuba. 2 akent, millest hommikul näeb mägesid majade vahelt ja tänavat, kust me just jalutamast tulime. Pitsat käisime ka söömas – õhuke ja salaamiga. Nämm-nämm. Oi, katusel akna all pidi miski rahvas olema...?!?
Väljas oli tohutult rahulik ja vaikne, täiskuu helendas kollakalt mägede kohal ja õhk meeldivalt jahe, samas soe. Oleks tahtnud rahulikult järve ääres istuda ja...kirjutada. Kuigi ma ei oska nii nagu ma tahaks.
Klagenfurt on selline armas väike linn ümbritserud kaugete mägedega. Rahulik ja vaikne. Hommikul läheme järve äärde, pärastlõunal ootab Veneetsia. Uskumatu, kas pole?
Ma tekitasin vastasnarile ehtehunniku. Hmm. Pitsakoht oli väike välikohvik pikkade puulaudade ja –pinkide ning siniste lauakatetega, kelner oli krapsakas ja saades teada, kust me pärit oleme, arvas, et me võiks inglise keeles edasi rääkida. Vahepeale sai natuke saksa keelt ka puistatud. Zwiebel – sibul. Bueno notte!
Kui tihti tuleb veel ette võimalust vaadata Austria väikelinnas hotelli aknast mägede kohal kõrguvat hõbedast kuud?
10.07
Buon giorno! Toas hea jahe, VH1 leidsime üles, kohe on hommikusöök ja siis teele Austria poole. Nelly Furtado võiks oma vana stiili poole tagasi pöörduda.
Itaalia keele tund: Jah – si, ei – no
palun – per favore, aitäh – grazie
tervist! – ciao!
buon giorno, buona sera, bueno notte!
palun vabandust – scusi
parla inglese?
ma ei saa aru – non capisco
come e’sta? – bene, grazie
quanto costa? – palju maksab?
Dove toilette?
Kuskil Tšehhis. Veidi aega tagasi oli pikem peatud motelli juuers. Mõnus oli istuda kõnniteeserval, päike selga kõrvetamas, ümberringi rekkad ja kaugel sinavad mäed. Ja sõitma hakates ma taipasin, et see on ka viimane. Viimane pikem koorireis. Ma ei taha vaadata kogu reisi läbi selle viimase-pilgu.
Grethen näitas just Johnny postrit. Ja meie „Helisev muusika” mängib bussi makis.
Ma ei tea, ma ei oska seda kirjutada...Lihtsalt hea on istuda bussis ja maanteel sõites vaadata, kuidas veidi eemal orus on kas värvilised põllulapid või väikesed nimetud külad oranžide katusetega majadega. N-ö reisimuljeid on raske kirjutada, sest seda, mida tahaks meeles pidada, ei oska kirjutada.
Hee, elevus bussis – kaks helikopterit lendasid üle lageda välja. „Terroristid!”
Ma mõtlen, et kui juba praegu on päris hea vaadata aknast põlde, siis mis saab Austrias mägedega või Veneetsias, Roomas? Juba ette tunduvad nad väga uhked. Nimigi üksi särab.
Ei, ehk on see just „esimene” pilk, mitte viimane. Nii väga tahaks mõne aega niisamuti ringi sõita, näha linnakesi orgudes, piiluda linnast läbi sõites poeakendest sisse ja lihtsalt niisama aknast välja vaadata.
Vihma hakkas sadama, buss seisab ja Veikko laulab „Edelweissi”. Ma ei teagi, kas üldse kuskil mujal saab parem olla kui siin Tšehhi maanteel Prahasse sissesõidul. Eiiiii, ärge tehke minust pilte!
Veel elevust, kui vesi bussi kõrval lendab. Aga mina lugesin samal hetkel sõnumeid, et Negative’ uus singel on super, kodukal uus kujundus ning homme kohtuvad nad Dave’iga. Mjäu.
Damn. See on vist kõrgeim mägi, mida ma näinud olen. Ja me pole isegi Itaalia piiri ligidal. Saaks vaid tee ääres vastu piiret nõjatuda ja võtta minut või kümme ja hingetuna neid vaadata. Vaade paremal – järjest kaugemale ulatuvad mäed, sügavas orus läbi suitsu väikesed valged majad. Taevas mägede kohal valgete rünkpilvedega. Sõnadesse ei saa seda panna ja piltidelt pole see sama, mis bussiaknast näha. Kui meeter eemal on kuristiku serv ja mäed, mille vahel udupilved. Ma pole kirjanik ega luuletaja, et oskaks kirjeldada vääriliselt, ega kunstnik, kes maaliks pildi. Metsadega kaetud mäetipud vaheldumas lagendikega, päike ja koduselt sinine taevas.
Bussis möödus meeletu ahhetamiste, oumaigaadide ja pilditegemiste laine. Nüüd jääb üle seda vaid...endasse imeda? Nautida?
Aga ma mõtlen ka, et kuidas oleks Norras. Fjordid, jõed, metsad...Aga trollidemaa peab ootama, sest Austria mägimaastik on meie, lageda maa elanikele midagi kirjeldamatut. Ma ei tea, mitu korda lausun mõttes sõnad „my heart belongs to you” (nagu praegu laulus). Sees kripeldab natuke. Ja see kõik on alles teise päeva varajane õhtupoolik.
(Millegipärast mõjub Chrisi hääl praegu nukralt. „Follow me to wonderland...” Oeh...see siin ümber on osake imedemaast. Või on need vaid külmad pimedate metsadega mäed, mis paistavad petlikult ilusana ning mille udupilved võluvad ja eksitavad üksikuid rändajaid hämarusse?) Omamoodi vastik ja nukker on siin nii istuda, aknast välja vaadata ja taibata, et kui nädala pärast kõik see läbi on, siis...polegi enam midagi? See tähendab, pärast seda reisi pole mul aimugi, mis saab. Sama tume teadmine kui too pikk tunnel enne.
Mida edasi, seda kõrgemad mäed, sügavamad orud ja seda ligemal on puuladvad. Õigemini me oleme paljudest puulatvadest kõrgemal. Kui hea, et mul otsest kõrgusekartust pole. Ok, vahel on ka meetri kõrgusel, aga praegu on liiga ilus väljas. „Vaata aknast välja!!!” Mõne aja pärast tundub see kindlasti kuidagi liiga sürr.
Paljusid imestab see, et ma kirjutan siin praegu reisikirjeldust. Oi tunnel...
Gethe imestab, kuidas küll austrialased tekki tekikotti panevad. Hmm...Hostel on vägev – eestuba lauaga, WC, duširuum + kolme nariga magamistuba. 2 akent, millest hommikul näeb mägesid majade vahelt ja tänavat, kust me just jalutamast tulime. Pitsat käisime ka söömas – õhuke ja salaamiga. Nämm-nämm. Oi, katusel akna all pidi miski rahvas olema...?!?
Väljas oli tohutult rahulik ja vaikne, täiskuu helendas kollakalt mägede kohal ja õhk meeldivalt jahe, samas soe. Oleks tahtnud rahulikult järve ääres istuda ja...kirjutada. Kuigi ma ei oska nii nagu ma tahaks.
Klagenfurt on selline armas väike linn ümbritserud kaugete mägedega. Rahulik ja vaikne. Hommikul läheme järve äärde, pärastlõunal ootab Veneetsia. Uskumatu, kas pole?
Ma tekitasin vastasnarile ehtehunniku. Hmm. Pitsakoht oli väike välikohvik pikkade puulaudade ja –pinkide ning siniste lauakatetega, kelner oli krapsakas ja saades teada, kust me pärit oleme, arvas, et me võiks inglise keeles edasi rääkida. Vahepeale sai natuke saksa keelt ka puistatud. Zwiebel – sibul. Bueno notte!
Kui tihti tuleb veel ette võimalust vaadata Austria väikelinnas hotelli aknast mägede kohal kõrguvat hõbedast kuud?
The Grape Adventure
Disclaimer (või midagi taolist): Erinevalt ficidest, on kirjeldatud tegevused ka päriselt olemas olnud ning ka inimesed sellised, nagu nad parasjagu juhtusid olema. Tekst võib vahepeal olla natuke veider, totaalselt igav vms, aga mis teha – bussireisi mõjud. Ja nimi The Grape Adventure kujunes öö enne reisi öö läbi väljas grillides. Millest? Ei mäleta enam täpselt.
9.07
Muidugi oskasin ma kohe üle piiri saamist füüsilise vigastuse endale muretseda. Kerge vaevaga – vaja vaid koperdada mingi ääre taha WC-st bussi joostes ja laksti käel plaaster. Pime oli.
Aga veidi hiljem, kui aeglane külm ärkamine ja hommikuste aroomidega Leedu WC seljataga, näitab Gethe mulle igat lehma, kelles me mööda sõidame. Ah et mis teeb lehm keset põldu? Las lehm teeb, mis lehm tegema peab. Vaba lehm vabal maal. Õige lehm teab, mis on lehma kohus. Aga Läti lillasid metsavennastunud lehmi ei näinudki – pime oli öösel. Lehmavaatlustornist ehk Leedu kõrgeimast tipust sõitsime ka mööda. Peaks hakkama „Joomahullu päevaraamatut” lugema. Huvitav, palju need – raamat ja see tulevane – erinevad. (Autori ääremärkus: erinevad õnneks nagu tuli ja vesi.)
Leedu piiril nägime päikesetõusu – kuidas punakas kera kauge talu tagant järjest enam paistma hakkas. Paari minutiga seisi punane kera juba silmade kõrgusel.
Poola – 9.00 jõudsime piiri, aega läks umbes-täpselt 27 minutit. Kui bussis oli tolleks hetkeks palav ja lämbe, siis väljas oli veel hullem. Taevas, päike, tolmune liikumatu õhk. Öeldi, et 7ks õhtul peame kohal olema. See tähendab – jalgpalli finaal!! Jee! Poolas on ka lehmad.
Poolas on värvilised kortermajad veel värvilisemate rõdudega ja suurte majanumbritega. Oi ja näe, McDonald’s ka! Ja osadel majadel on suured nooled küljepeal nagu kaardil metrooliinid.
Selline suva tunne on. Poolpalavad bussis raamatut lugedes pole sellist tunnet ka, et 3 päeva pärast peab seni veel ettekujuteldamatus katedraalis aariaid laulma hakkama.
Ee...ää...telekas? Palun mitte „Helisevat muusikat”. Püha jumal, miks ma seda ei aimanud? „Jääaeg”. Vähemalt erialgsest piiks.helist sai...vaikus? Oi, helid. Ma tahan oma pleierit tagasi!
Konditsioneer teeb head tööd, lükkasin papud jalast, keerasin end, näoga akna poole, küljega toolile istuma (hea on omada kahte tooli ühe asemel) ja lõin raamatu lahti. Pleieri sain ka tagasi. Mm...mõnus. Kiire pilk telekale – pilt hüppab ja kargab. Oo, isegi meie köögitelekas, mis tavaliselt näitab ühe jalgpalluri asemel tema 10 varju, oleks parem. Hihi. Btw – raamat on suht...rõve? Soomlased...
Kohaliku aja järgi kell 20.00 hakkas jalgpall. Hotellituba on ülitore – pehmed voodid, telekas ülal nurgas, vannuituba. Perfecto. Aken käib lahti ja kinni (!). jalutamast jõudsime täpselt mängu ajaks tagasi. Jah – telekas töötab ja spordikanaleid on tapvalt. Aga mäng – Prantsuse penalt. „Eiiiiiii!!!” Aga siis – ITAALIA viigivärav. Woohoooo!!!!!
Nii me siis peesitasime mugavalt vooditel, mahlad, Coca ja vesi kõrval, lisaks muud sööki. Mmm...riisigaletid valge-sinihallitusjuustuga. This is life, I tell you. Go-go Italia!
Gethel tekkis küsimus, et mis siis saab, kui keset mängu on vaja WC-sse minna. Hmm...Pampers või Libero?
Värav...suluseis. Kurat! Grmpf.
Äää – lisaaeg ja teleka pilt on...metsas. Gethe: „Käi muffi!” Muff! :D No on loll telekas. (Gethe lõhkus seina ära o.O ja tal on naerukrambid.)
Oi Zidane, kui alatu...
ITAALIA VÕITIS! :D
Kujutage pilti – Ma istun Poola hotellis, vaatan jalgpalli MM finaalmängu Itaalia-Prantsusmaa, mille Itaalia võidab penaltidega 6:4 ja ülehomme olen ma Veneetsias! Perfecto!
Õhtu lõpuks panime peale poola muusika kanali, kust tuli 1 ingliskeelne laul ja kus poolakeelsed kõlasid traagiliselt, ning mängisime kaarte. Ma kaotasin ainult 1 korra. Damn, no luck in love in Italy? Buää. Head ööd!/Bueno notte!
To be continuned...
9.07
Muidugi oskasin ma kohe üle piiri saamist füüsilise vigastuse endale muretseda. Kerge vaevaga – vaja vaid koperdada mingi ääre taha WC-st bussi joostes ja laksti käel plaaster. Pime oli.
Aga veidi hiljem, kui aeglane külm ärkamine ja hommikuste aroomidega Leedu WC seljataga, näitab Gethe mulle igat lehma, kelles me mööda sõidame. Ah et mis teeb lehm keset põldu? Las lehm teeb, mis lehm tegema peab. Vaba lehm vabal maal. Õige lehm teab, mis on lehma kohus. Aga Läti lillasid metsavennastunud lehmi ei näinudki – pime oli öösel. Lehmavaatlustornist ehk Leedu kõrgeimast tipust sõitsime ka mööda. Peaks hakkama „Joomahullu päevaraamatut” lugema. Huvitav, palju need – raamat ja see tulevane – erinevad. (Autori ääremärkus: erinevad õnneks nagu tuli ja vesi.)
Leedu piiril nägime päikesetõusu – kuidas punakas kera kauge talu tagant järjest enam paistma hakkas. Paari minutiga seisi punane kera juba silmade kõrgusel.
Poola – 9.00 jõudsime piiri, aega läks umbes-täpselt 27 minutit. Kui bussis oli tolleks hetkeks palav ja lämbe, siis väljas oli veel hullem. Taevas, päike, tolmune liikumatu õhk. Öeldi, et 7ks õhtul peame kohal olema. See tähendab – jalgpalli finaal!! Jee! Poolas on ka lehmad.
Poolas on värvilised kortermajad veel värvilisemate rõdudega ja suurte majanumbritega. Oi ja näe, McDonald’s ka! Ja osadel majadel on suured nooled küljepeal nagu kaardil metrooliinid.
Selline suva tunne on. Poolpalavad bussis raamatut lugedes pole sellist tunnet ka, et 3 päeva pärast peab seni veel ettekujuteldamatus katedraalis aariaid laulma hakkama.
Ee...ää...telekas? Palun mitte „Helisevat muusikat”. Püha jumal, miks ma seda ei aimanud? „Jääaeg”. Vähemalt erialgsest piiks.helist sai...vaikus? Oi, helid. Ma tahan oma pleierit tagasi!
Konditsioneer teeb head tööd, lükkasin papud jalast, keerasin end, näoga akna poole, küljega toolile istuma (hea on omada kahte tooli ühe asemel) ja lõin raamatu lahti. Pleieri sain ka tagasi. Mm...mõnus. Kiire pilk telekale – pilt hüppab ja kargab. Oo, isegi meie köögitelekas, mis tavaliselt näitab ühe jalgpalluri asemel tema 10 varju, oleks parem. Hihi. Btw – raamat on suht...rõve? Soomlased...
Kohaliku aja järgi kell 20.00 hakkas jalgpall. Hotellituba on ülitore – pehmed voodid, telekas ülal nurgas, vannuituba. Perfecto. Aken käib lahti ja kinni (!). jalutamast jõudsime täpselt mängu ajaks tagasi. Jah – telekas töötab ja spordikanaleid on tapvalt. Aga mäng – Prantsuse penalt. „Eiiiiiii!!!” Aga siis – ITAALIA viigivärav. Woohoooo!!!!!
Nii me siis peesitasime mugavalt vooditel, mahlad, Coca ja vesi kõrval, lisaks muud sööki. Mmm...riisigaletid valge-sinihallitusjuustuga. This is life, I tell you. Go-go Italia!
Gethel tekkis küsimus, et mis siis saab, kui keset mängu on vaja WC-sse minna. Hmm...Pampers või Libero?
Värav...suluseis. Kurat! Grmpf.
Äää – lisaaeg ja teleka pilt on...metsas. Gethe: „Käi muffi!” Muff! :D No on loll telekas. (Gethe lõhkus seina ära o.O ja tal on naerukrambid.)
Oi Zidane, kui alatu...
ITAALIA VÕITIS! :D
Kujutage pilti – Ma istun Poola hotellis, vaatan jalgpalli MM finaalmängu Itaalia-Prantsusmaa, mille Itaalia võidab penaltidega 6:4 ja ülehomme olen ma Veneetsias! Perfecto!
Õhtu lõpuks panime peale poola muusika kanali, kust tuli 1 ingliskeelne laul ja kus poolakeelsed kõlasid traagiliselt, ning mängisime kaarte. Ma kaotasin ainult 1 korra. Damn, no luck in love in Italy? Buää. Head ööd!/Bueno notte!
To be continuned...
