Friday, July 28, 2006
Disclaimer: Seekordne postitus pole ilmselt nii naljakas, kui too eelmine, mis põhjustas Gethele vist naerukrampe. See on rohkem kirjeldav ja mõtisklev ja veidi igav vist. Ma märkasin isegi, et siin on jube palju mõttekordusi mägedest ja muust, kuid nii ta mul märkmikusse kirja pandud on. Kirjutamise ajal ma vist väga ei kontrollinud ega mõelnud kaks korda üle, mida ma täpselt üles märgin. Emotsioonide ajel, teate küll, on ratsionaalne mõtlemine kuskil kaugel tagaplaanil. Too italicus kirjutatud osa on selline, mida ma ei plaaninud üldse siia ümber kirjutada, kuid otsustasin ümber. See on mõttevälgatus, mis polnud algselt mõeldud teistele lugemiseks, nii et andke andeks, kui see väga imelik tundub. Ja vabandan võimalike kirjavigade pärast.
10.07
Buon giorno! Toas hea jahe, VH1 leidsime üles, kohe on hommikusöök ja siis teele Austria poole. Nelly Furtado võiks oma vana stiili poole tagasi pöörduda.
Itaalia keele tund: Jah – si, ei – no
palun – per favore, aitäh – grazie
tervist! – ciao!
buon giorno, buona sera, bueno notte!
palun vabandust – scusi
parla inglese?
ma ei saa aru – non capisco
come e’sta? – bene, grazie
quanto costa? – palju maksab?
Dove toilette?
Kuskil Tšehhis. Veidi aega tagasi oli pikem peatud motelli juuers. Mõnus oli istuda kõnniteeserval, päike selga kõrvetamas, ümberringi rekkad ja kaugel sinavad mäed. Ja sõitma hakates ma taipasin, et see on ka viimane. Viimane pikem koorireis. Ma ei taha vaadata kogu reisi läbi selle viimase-pilgu.
Grethen näitas just Johnny postrit. Ja meie „Helisev muusika” mängib bussi makis.
Ma ei tea, ma ei oska seda kirjutada...Lihtsalt hea on istuda bussis ja maanteel sõites vaadata, kuidas veidi eemal orus on kas värvilised põllulapid või väikesed nimetud külad oranžide katusetega majadega. N-ö reisimuljeid on raske kirjutada, sest seda, mida tahaks meeles pidada, ei oska kirjutada.
Hee, elevus bussis – kaks helikopterit lendasid üle lageda välja. „Terroristid!”
Ma mõtlen, et kui juba praegu on päris hea vaadata aknast põlde, siis mis saab Austrias mägedega või Veneetsias, Roomas? Juba ette tunduvad nad väga uhked. Nimigi üksi särab.
Ei, ehk on see just „esimene” pilk, mitte viimane. Nii väga tahaks mõne aega niisamuti ringi sõita, näha linnakesi orgudes, piiluda linnast läbi sõites poeakendest sisse ja lihtsalt niisama aknast välja vaadata.
Vihma hakkas sadama, buss seisab ja Veikko laulab „Edelweissi”. Ma ei teagi, kas üldse kuskil mujal saab parem olla kui siin Tšehhi maanteel Prahasse sissesõidul. Eiiiii, ärge tehke minust pilte!
Veel elevust, kui vesi bussi kõrval lendab. Aga mina lugesin samal hetkel sõnumeid, et Negative’ uus singel on super, kodukal uus kujundus ning homme kohtuvad nad Dave’iga. Mjäu.
Damn. See on vist kõrgeim mägi, mida ma näinud olen. Ja me pole isegi Itaalia piiri ligidal. Saaks vaid tee ääres vastu piiret nõjatuda ja võtta minut või kümme ja hingetuna neid vaadata. Vaade paremal – järjest kaugemale ulatuvad mäed, sügavas orus läbi suitsu väikesed valged majad. Taevas mägede kohal valgete rünkpilvedega. Sõnadesse ei saa seda panna ja piltidelt pole see sama, mis bussiaknast näha. Kui meeter eemal on kuristiku serv ja mäed, mille vahel udupilved. Ma pole kirjanik ega luuletaja, et oskaks kirjeldada vääriliselt, ega kunstnik, kes maaliks pildi. Metsadega kaetud mäetipud vaheldumas lagendikega, päike ja koduselt sinine taevas.
Bussis möödus meeletu ahhetamiste, oumaigaadide ja pilditegemiste laine. Nüüd jääb üle seda vaid...endasse imeda? Nautida?
Aga ma mõtlen ka, et kuidas oleks Norras. Fjordid, jõed, metsad...Aga trollidemaa peab ootama, sest Austria mägimaastik on meie, lageda maa elanikele midagi kirjeldamatut. Ma ei tea, mitu korda lausun mõttes sõnad „my heart belongs to you” (nagu praegu laulus). Sees kripeldab natuke. Ja see kõik on alles teise päeva varajane õhtupoolik.
(Millegipärast mõjub Chrisi hääl praegu nukralt. „Follow me to wonderland...” Oeh...see siin ümber on osake imedemaast. Või on need vaid külmad pimedate metsadega mäed, mis paistavad petlikult ilusana ning mille udupilved võluvad ja eksitavad üksikuid rändajaid hämarusse?) Omamoodi vastik ja nukker on siin nii istuda, aknast välja vaadata ja taibata, et kui nädala pärast kõik see läbi on, siis...polegi enam midagi? See tähendab, pärast seda reisi pole mul aimugi, mis saab. Sama tume teadmine kui too pikk tunnel enne.
Mida edasi, seda kõrgemad mäed, sügavamad orud ja seda ligemal on puuladvad. Õigemini me oleme paljudest puulatvadest kõrgemal. Kui hea, et mul otsest kõrgusekartust pole. Ok, vahel on ka meetri kõrgusel, aga praegu on liiga ilus väljas. „Vaata aknast välja!!!” Mõne aja pärast tundub see kindlasti kuidagi liiga sürr.
Paljusid imestab see, et ma kirjutan siin praegu reisikirjeldust. Oi tunnel...
Gethe imestab, kuidas küll austrialased tekki tekikotti panevad. Hmm...Hostel on vägev – eestuba lauaga, WC, duširuum + kolme nariga magamistuba. 2 akent, millest hommikul näeb mägesid majade vahelt ja tänavat, kust me just jalutamast tulime. Pitsat käisime ka söömas – õhuke ja salaamiga. Nämm-nämm. Oi, katusel akna all pidi miski rahvas olema...?!?
Väljas oli tohutult rahulik ja vaikne, täiskuu helendas kollakalt mägede kohal ja õhk meeldivalt jahe, samas soe. Oleks tahtnud rahulikult järve ääres istuda ja...kirjutada. Kuigi ma ei oska nii nagu ma tahaks.
Klagenfurt on selline armas väike linn ümbritserud kaugete mägedega. Rahulik ja vaikne. Hommikul läheme järve äärde, pärastlõunal ootab Veneetsia. Uskumatu, kas pole?
Ma tekitasin vastasnarile ehtehunniku. Hmm. Pitsakoht oli väike välikohvik pikkade puulaudade ja –pinkide ning siniste lauakatetega, kelner oli krapsakas ja saades teada, kust me pärit oleme, arvas, et me võiks inglise keeles edasi rääkida. Vahepeale sai natuke saksa keelt ka puistatud. Zwiebel – sibul. Bueno notte!
Kui tihti tuleb veel ette võimalust vaadata Austria väikelinnas hotelli aknast mägede kohal kõrguvat hõbedast kuud?
10.07
Buon giorno! Toas hea jahe, VH1 leidsime üles, kohe on hommikusöök ja siis teele Austria poole. Nelly Furtado võiks oma vana stiili poole tagasi pöörduda.
Itaalia keele tund: Jah – si, ei – no
palun – per favore, aitäh – grazie
tervist! – ciao!
buon giorno, buona sera, bueno notte!
palun vabandust – scusi
parla inglese?
ma ei saa aru – non capisco
come e’sta? – bene, grazie
quanto costa? – palju maksab?
Dove toilette?
Kuskil Tšehhis. Veidi aega tagasi oli pikem peatud motelli juuers. Mõnus oli istuda kõnniteeserval, päike selga kõrvetamas, ümberringi rekkad ja kaugel sinavad mäed. Ja sõitma hakates ma taipasin, et see on ka viimane. Viimane pikem koorireis. Ma ei taha vaadata kogu reisi läbi selle viimase-pilgu.
Grethen näitas just Johnny postrit. Ja meie „Helisev muusika” mängib bussi makis.
Ma ei tea, ma ei oska seda kirjutada...Lihtsalt hea on istuda bussis ja maanteel sõites vaadata, kuidas veidi eemal orus on kas värvilised põllulapid või väikesed nimetud külad oranžide katusetega majadega. N-ö reisimuljeid on raske kirjutada, sest seda, mida tahaks meeles pidada, ei oska kirjutada.
Hee, elevus bussis – kaks helikopterit lendasid üle lageda välja. „Terroristid!”
Ma mõtlen, et kui juba praegu on päris hea vaadata aknast põlde, siis mis saab Austrias mägedega või Veneetsias, Roomas? Juba ette tunduvad nad väga uhked. Nimigi üksi särab.
Ei, ehk on see just „esimene” pilk, mitte viimane. Nii väga tahaks mõne aega niisamuti ringi sõita, näha linnakesi orgudes, piiluda linnast läbi sõites poeakendest sisse ja lihtsalt niisama aknast välja vaadata.
Vihma hakkas sadama, buss seisab ja Veikko laulab „Edelweissi”. Ma ei teagi, kas üldse kuskil mujal saab parem olla kui siin Tšehhi maanteel Prahasse sissesõidul. Eiiiii, ärge tehke minust pilte!
Veel elevust, kui vesi bussi kõrval lendab. Aga mina lugesin samal hetkel sõnumeid, et Negative’ uus singel on super, kodukal uus kujundus ning homme kohtuvad nad Dave’iga. Mjäu.
Damn. See on vist kõrgeim mägi, mida ma näinud olen. Ja me pole isegi Itaalia piiri ligidal. Saaks vaid tee ääres vastu piiret nõjatuda ja võtta minut või kümme ja hingetuna neid vaadata. Vaade paremal – järjest kaugemale ulatuvad mäed, sügavas orus läbi suitsu väikesed valged majad. Taevas mägede kohal valgete rünkpilvedega. Sõnadesse ei saa seda panna ja piltidelt pole see sama, mis bussiaknast näha. Kui meeter eemal on kuristiku serv ja mäed, mille vahel udupilved. Ma pole kirjanik ega luuletaja, et oskaks kirjeldada vääriliselt, ega kunstnik, kes maaliks pildi. Metsadega kaetud mäetipud vaheldumas lagendikega, päike ja koduselt sinine taevas.
Bussis möödus meeletu ahhetamiste, oumaigaadide ja pilditegemiste laine. Nüüd jääb üle seda vaid...endasse imeda? Nautida?
Aga ma mõtlen ka, et kuidas oleks Norras. Fjordid, jõed, metsad...Aga trollidemaa peab ootama, sest Austria mägimaastik on meie, lageda maa elanikele midagi kirjeldamatut. Ma ei tea, mitu korda lausun mõttes sõnad „my heart belongs to you” (nagu praegu laulus). Sees kripeldab natuke. Ja see kõik on alles teise päeva varajane õhtupoolik.
(Millegipärast mõjub Chrisi hääl praegu nukralt. „Follow me to wonderland...” Oeh...see siin ümber on osake imedemaast. Või on need vaid külmad pimedate metsadega mäed, mis paistavad petlikult ilusana ning mille udupilved võluvad ja eksitavad üksikuid rändajaid hämarusse?) Omamoodi vastik ja nukker on siin nii istuda, aknast välja vaadata ja taibata, et kui nädala pärast kõik see läbi on, siis...polegi enam midagi? See tähendab, pärast seda reisi pole mul aimugi, mis saab. Sama tume teadmine kui too pikk tunnel enne.
Mida edasi, seda kõrgemad mäed, sügavamad orud ja seda ligemal on puuladvad. Õigemini me oleme paljudest puulatvadest kõrgemal. Kui hea, et mul otsest kõrgusekartust pole. Ok, vahel on ka meetri kõrgusel, aga praegu on liiga ilus väljas. „Vaata aknast välja!!!” Mõne aja pärast tundub see kindlasti kuidagi liiga sürr.
Paljusid imestab see, et ma kirjutan siin praegu reisikirjeldust. Oi tunnel...
Gethe imestab, kuidas küll austrialased tekki tekikotti panevad. Hmm...Hostel on vägev – eestuba lauaga, WC, duširuum + kolme nariga magamistuba. 2 akent, millest hommikul näeb mägesid majade vahelt ja tänavat, kust me just jalutamast tulime. Pitsat käisime ka söömas – õhuke ja salaamiga. Nämm-nämm. Oi, katusel akna all pidi miski rahvas olema...?!?
Väljas oli tohutult rahulik ja vaikne, täiskuu helendas kollakalt mägede kohal ja õhk meeldivalt jahe, samas soe. Oleks tahtnud rahulikult järve ääres istuda ja...kirjutada. Kuigi ma ei oska nii nagu ma tahaks.
Klagenfurt on selline armas väike linn ümbritserud kaugete mägedega. Rahulik ja vaikne. Hommikul läheme järve äärde, pärastlõunal ootab Veneetsia. Uskumatu, kas pole?
Ma tekitasin vastasnarile ehtehunniku. Hmm. Pitsakoht oli väike välikohvik pikkade puulaudade ja –pinkide ning siniste lauakatetega, kelner oli krapsakas ja saades teada, kust me pärit oleme, arvas, et me võiks inglise keeles edasi rääkida. Vahepeale sai natuke saksa keelt ka puistatud. Zwiebel – sibul. Bueno notte!
Kui tihti tuleb veel ette võimalust vaadata Austria väikelinnas hotelli aknast mägede kohal kõrguvat hõbedast kuud?
// posted by evelay @ 4:24 PM 
