Monday, July 31, 2006
The last
Tegelikult pole mul kuupäeva 18.07 kohta märkmikus sõnagi, sest mu tubli staaripastakas sai tühjaks eelmisel õhtul. Aga no pole hullu, eks tol peäval polnud muud kui pikk-pikk tagasitee koju.
Hommikul pidi 5.30 üles saama, et tund hiljem hommikusöögile jõuda. Edasine hommikupoolik kujunes bussis vaikseks - vaikus enne tormi - kõik magasid.
Pärastlõuna aga oli meeletu. Selle nimi on vist üleväsimus, mis paneb pea terve bussitäie rahvast laulma "mis te teete, mis te teete, esiosa/tagaosa rahvas" ja selles vaimus edasi. Neid tsitaadijuppe võibki üles lugema jääda. Eredaim neist siiski: (väga ilmekal toonil) "Ma tegin nalja!" - "Ma panen selle nalja kõrvataha!" Lauluvoor esiosa ja tagaosa rahvaste vahel lõppes ühelt poolt aplausiga ning tagaosa rahva poolt sõnadega "kõrvavärdjad". Sõbralik lõpp, nagu keegi suutis nutikalt eestpoolt lausuda. Sõbralik? No kuidas kellelegi, naru jagus jälle tundideks.
Piiripunktid lendasid nagu lendasid mööda. Kedagi väga vist ei huvitanud, mis või kes sinna Eesti poole sõidab. Gethe lahkus lubadusega minuga mitte iial enam bussis koos istuda (või siis seljataga) või üleüldse ühes bussis koos reisida. Niipalju tulevikku, et Kelly pulma sõites said meist lausa naabrid.
Ma pole kindel, kas nooremapoolsemad koolinagad suudaks veel rohkem lärmi tekitada kui meie. Kõik, mis häälest veel järgi jäänud oli, tuli ära karjuda. Rõhk sõnal karjuda. Mis siis veel...Dieet oli vapustav - enne võileivapeatust paar kummikommi, üks Marianne komm ning pisike küpsis. Cocat vist ka natuke.
Oi ma üldse ei oska kokkuvõtteid teha. Err...Tore oli. Päris ausalt kohe. Igal reisil on neid negatiivsemaid momente, aga need on hetked, mis ei jääe meelde. Igatahes ei tohiks. Ja imelik on see, et rohkem oskan ma hetkel meenutada jalgpallivaatamist Poolas, õhtust Veneetsia sildadaületamist, laevasõitu, Firenze õhtupoolikut ja Starbucksi kui Colosseumi või midagi taolist suurt ja vägevat.
Nüüd ma enam ei imesta Chrisi sõnade üle: "My heart belongs to Italy." Üks osa minu omast jäi ka sinna. Õnneks. Sest siis saab seda tagasi otsima minna.
Hommikul pidi 5.30 üles saama, et tund hiljem hommikusöögile jõuda. Edasine hommikupoolik kujunes bussis vaikseks - vaikus enne tormi - kõik magasid.
Pärastlõuna aga oli meeletu. Selle nimi on vist üleväsimus, mis paneb pea terve bussitäie rahvast laulma "mis te teete, mis te teete, esiosa/tagaosa rahvas" ja selles vaimus edasi. Neid tsitaadijuppe võibki üles lugema jääda. Eredaim neist siiski: (väga ilmekal toonil) "Ma tegin nalja!" - "Ma panen selle nalja kõrvataha!" Lauluvoor esiosa ja tagaosa rahvaste vahel lõppes ühelt poolt aplausiga ning tagaosa rahva poolt sõnadega "kõrvavärdjad". Sõbralik lõpp, nagu keegi suutis nutikalt eestpoolt lausuda. Sõbralik? No kuidas kellelegi, naru jagus jälle tundideks.
Piiripunktid lendasid nagu lendasid mööda. Kedagi väga vist ei huvitanud, mis või kes sinna Eesti poole sõidab. Gethe lahkus lubadusega minuga mitte iial enam bussis koos istuda (või siis seljataga) või üleüldse ühes bussis koos reisida. Niipalju tulevikku, et Kelly pulma sõites said meist lausa naabrid.
Ma pole kindel, kas nooremapoolsemad koolinagad suudaks veel rohkem lärmi tekitada kui meie. Kõik, mis häälest veel järgi jäänud oli, tuli ära karjuda. Rõhk sõnal karjuda. Mis siis veel...Dieet oli vapustav - enne võileivapeatust paar kummikommi, üks Marianne komm ning pisike küpsis. Cocat vist ka natuke.
Oi ma üldse ei oska kokkuvõtteid teha. Err...Tore oli. Päris ausalt kohe. Igal reisil on neid negatiivsemaid momente, aga need on hetked, mis ei jääe meelde. Igatahes ei tohiks. Ja imelik on see, et rohkem oskan ma hetkel meenutada jalgpallivaatamist Poolas, õhtust Veneetsia sildadaületamist, laevasõitu, Firenze õhtupoolikut ja Starbucksi kui Colosseumi või midagi taolist suurt ja vägevat.
Nüüd ma enam ei imesta Chrisi sõnade üle: "My heart belongs to Italy." Üks osa minu omast jäi ka sinna. Õnneks. Sest siis saab seda tagasi otsima minna.
// posted by evelay @ 8:17 AM 
Comments:
<< Home
Ei tagasisõit oli tõesti huvitav.;)
Diiet oligi vapustav, peaks mainima, et mina jõin isegi dieetkokat:D Kõige rohkem on mul ikkagi meeles arbuusisöömine( Elerin ja Torrim koridoris..tšaka-tšaka-boom-boom) ja loomulikult Starbucks. Pikemat aega juba mõtlen, et üks koht kuhu kindlasti tagasi tahaks( no peale Itaalia loomulikult) on kindlasti Starbucks. See banaani frappuccino..ohhh:D Ja laevasõit ka. Selle ühe lokkispeaga hispaanlase nägu, kui ta mulle näkku naeris..Laevapeal, kui me arvasime, et nad meie poole vaatasid..:D Pärast selgus, et nad hoopis naertasid Martale ja Maarjale..oeh. Et nagu..jeah, tagasi tahaks. Ma vist prindin su teksti välja, nii mälestuseks:) sa ju ei pahanda eksole?
et kokku tuli suht mõttetu tekst.
Post a Comment
Diiet oligi vapustav, peaks mainima, et mina jõin isegi dieetkokat:D Kõige rohkem on mul ikkagi meeles arbuusisöömine( Elerin ja Torrim koridoris..tšaka-tšaka-boom-boom) ja loomulikult Starbucks. Pikemat aega juba mõtlen, et üks koht kuhu kindlasti tagasi tahaks( no peale Itaalia loomulikult) on kindlasti Starbucks. See banaani frappuccino..ohhh:D Ja laevasõit ka. Selle ühe lokkispeaga hispaanlase nägu, kui ta mulle näkku naeris..Laevapeal, kui me arvasime, et nad meie poole vaatasid..:D Pärast selgus, et nad hoopis naertasid Martale ja Maarjale..oeh. Et nagu..jeah, tagasi tahaks. Ma vist prindin su teksti välja, nii mälestuseks:) sa ju ei pahanda eksole?
et kokku tuli suht mõttetu tekst.
# posted by 
: 10:46 AM
: 10:46 AM << Home
