Italia

Disclaimer: Lühidalt teisest päevast Roomas. Päevast, mille jooksul sai end korduvalt läbi higistatud, ülivägakaua järjekorras oodata, lakke vahtida, meeletult, sajaprotsendiliselt ja kartusttekitavalt seaks vihastada, kõõksumiseni naerda ning hingest laulda. Pluss, nüüd ma tean ühe kena väikese riidepoe asukohta Roomas. Shall we go? Ja peäva lõpuks aknast välja vahtida, natuke kohalikega suhelda ja mõelda, et...et...Muuseas, järgmine kord ma üritan mõttekamaid asju kirja panna ja neid mitte lihtlausetes.

13.07

Hommikul tegime ringkäigu linna - Vatikani muuseum, Pantheon. Muuseum oli muidugi vägev - tore oli ära tunda teatud seintele maalitud pilte. Muidugi oli jube kiire ja me jäime Merliga natuke grupist maha. Aga "Ateena kooli" nägime ära. Muidu vaatad raamatust pilti, et oh, kena. Aga ise seda meetri kauguselt näha on hoopis teine asi - see ongi olemas. Nagu on olemas Sixtuse kabeli kullatud laemaalingud. Äratundmisrõõm oli tohutu. Aga kui aega pole, jääb seegi rõõm lühiajaliseks.
St Eustachio kirikusse marssisime, kleidid käevangus, päris pika maa. Kirik polnud suur, aga samas ei imesta, miks seda peetakse üheks Rooma kauneimaks. Selline armas ja väike ja tohutult hea akustikaga. Kahjuks ei suutnud me viimast täiel määral ära kasutada esimeses proovis. See on kindlalt minu kõige hullem proov - orelit ei saanud kasutada, sündil polnud pedaali, koor oli väsinud, hääled jumal teab kus ja Kai vihane nagu tige herilane. Jube. Kai üritas mitte karjuda, meie mitte otsejoones lahkuda.
Õnneks oli vaheaeg piisavalt pikk. Toidupood päästis meid - Kairi nimelt tekitas oma blondi peaga poenoormehes puuviljaosas elevust ja nalja sai kui palju. "Bella!" Niijah. Oma õuna ja toorest nektariini närisin purskkaevu trepil. Ohsa püha Jupiter kui palju seal naerda sai. Meeletu. Ma lõpuks läksin teistest pilti tegema ja tagurpidi kõndides ei pannud tähele hobust seljataga. No kuni teised ei näidanud näpuga. Mina lollakas muidugi karjatasin ja hüppasin eemale - kõigil sealpol trepil istujatel kõht naerust kõveras. Üks meie ligiduses istuv dude saatis kena särava mitteirvitava naeratuse, aga seda siis, kui ma juba naerust kõõksuvat tomatit meenutasin. Cute. Tsirkust ja leiba!
Vähemalt teine proov läks rahumeelselt.
Kontserdi teise loo ajal ma tahtsin juba karjudes ära joosta - kingad tapsid mu niigi pööraselt valutavaid jalgu. Imekombel läks kontsert suurepäraselt. Ja me oskame juba väga paindlikult reageerida - ok, "For the Beauty" eelmäng. Ilus, kena. Laul hakkab. "All things..." mida värki? Vale laul!!! Marika oli järjekorra sassi ajanud ja me polnud eelmängu ajal märganudki, et on vale laul. Aga õiget asja hakkasime õnneks laulma. Kai sahmis paberitega, kui koor ilusit üks pea pool laulu ära laulis. Jehhuu! Publikule meeldis muidu "Lauliku lapsepõli", ja meile "Adiemus". Selle loo ajal jooksid üle selja peale higilaviini ja külmavärinad.
Kava venis lõpuks peaaegu 20 minutit pikemaks ja seega oli riietmusega eriti kiire.
Tulitavate jalgadega vaarusime läbi pimeda linna peale jäätisesöömispausi bussi poole.
Õhtul saime fuajees mõnusalt külma apelsinimahla ja sulanud vahvlitorti - palju õnne Helile! Meie kingitus talle oli kontsert ja mina oleks uhke olnud sellise kingituse üle. See oligi mu viimane suur kontsert Elisega. Veider mõeldagi.
Aga nüüd tuppa puhkama.
Meile lauldi peaaegu serenaadi. Kaks dude'i rolleriga peatusid tänaval ja kutsusid meid alla ja mis kõik veel. Itaalia 15-aastased kommionud, kes järeldavad, et kui sulle Totti või Beckham ei meeldi, oled potentsiaalne meestevihkaja. Ja muide - me oleme 12-aastased. "We are 12 years old, we come from Padakingdom and we like Tutti-Frutti." Nutella purgil on Pirlo! :P